Minu kuuenda päeva kaaslaseks oli teater TEMUFI lõpuboss Peep Maasik. Kui ta veel TÜ VKA-s lavastajaks õppis, käis ta sageli vaatamas igasuguseid etendusi - sealjuures ka suurt osa tantsijate töödest. Täna ta enam tantsuga eriti palju kokku ei puutu ning seda põnevam oli tal tulla nüüd enda vanasse koolimajja kaht etendust vaatama. See nostalgia, kuidas kogunetakse box-i ukse taha ning sisse lastakse koos etenduse algusega. Sõnateatris publik koguneb oma kohtadele saalis 10-15 minutit enne etendust, kuid siin etendus publikule ukse avamisega juba käib.
Kui ma küsisin, kas tema, sõnateatri esindajana, otsib etendusest mingit kindlat lugu, siis sõnas Peep, et tal on elu lõpuni meeles õpetussõnad TÜ VKA-s õppimise ajast: “Alati ei pea olema Punamütsike ning alati ei pea minema vanaema juurde.” Sellist avatud lähenemist proovib ta nüüd endaga kaasas kanda. Päeva esimesel etendusel see lugu tema jaoks tekkis, teise puhul muutus vorm ja tegevus tähtsamaks.
---
Päeva esimene etendus oli Laureen Laari “Unustatud unistuste pehme kaar”, mis algas 19:00 TÜ VKA mustas saalis.
Uksest sisenedes võtsid meid vastu alasti ruum ja alasti keha. Etendus algas rahulikus tempos klassikalise muusikaga ning etendaja, istudes põrandal, tegi erinevaid liikumisi enda ülakehaga. Üsna kiiresti hakkasin jälgima ka põrandal toimuvat varjumängu. Kogu etendaja tegevus peegeldus põrandal. Liigutused ja vormid olid ilusad ning graatsilised. Kogu tegevust saatis uskumatu täpsus ning matemaatika, mille tõttu ma tahtsin veelgi enam käsitleda Laureeni varju lavapartnerina, kellega on saavutatud täiuslik koostöö.
Väga kiiresti avastasin end samalt mõttelt mis paar päeva tagasi Mari Ann Valkna etendusel – “Issand, kui ilus keha”. Ning ka selle etenduse puhul ei aseta ma sellele ilule mingit erootilist tähendust, vaid tähtsaks osutus täpsus, graatsia, vormide keerukus ning see millise näilise kergusega see keha need vormid saavutas. Selle “ilusa keha” puhul ei olnud enam mingit tähtsust mis soost ta on; milline ta nägu välja näeb; millised on selle konkreetse keha eripärad. Laureeni balletitaustast tulenev liikumise täpsus, graatsia ja puhtus oli kaunis vaadata.
Peepu haarasid täpselt samad tunded: ilu, täpsus, puhtus. “Mina küll ei suuda seda teha,” ütles ta ning ma olin sunnitud sekundeerima. Peep ütles, et sõnateatri taustast tulenevalt hakkas tema kohe otsima etendaja nägu. Lisaks rõõmustas agronoom temas hetkel kui lavale ilmus taim. Sel hetkel hakkas ta aju genereerima lugu kasvamisest ning välismaailmaga hakkama saamisest. Kui lõpuks ilmus etendaja nägu, siis sai ta aru, et on (vist?) omadega õiges kohas. Tõepoolest, sellele kehale tekkisid tagasi inimlikud omadused ning tekkisid juurde grimmassid ja emotsioonid, mis etenduse esimeses osas ei olnud üleüldse tähtsad.
Ma nautisin väga valguse ja varjude mängu. Eriti meeldejääv oli üks stseen, kus Laureen tantsis kontravalguses umbes 2m läbimõõduga valgussõõris ning need kaks tagant langevat valgusvihku tekitasid Laureeni ja publiku vahele põrandale veel kaks tantsijat. Kuna valgused langesid pisut erinevatest suundadest, siis oli varjude tegevus erinev. See mulle avanenud kolmik veelgi võimendas vau-efekti Laureeni täpsuse ning kehakontrolli suhtes. Kui etendaja tantsis valgussõõri publikupoolses osas, siis ta keha eriti valgust ei püüdnud ning ruum näis hämar. Kohe kui ta liikus sõõri tagumisse külge tekitas tema nahk ja kostüüm sellise halo, et kogu tema taga ja ümber olnud passiivne ruum paljastus. Ma ei tea kui taotluslik see tegelikult oli, kuid selline väga lihtsa võttega ruumi avamine ja sulgemine avaldas muljet.
Peebu tähele pandud detail peitus jällegi kostüümis. Etendaja seelik oli halli värvi ning üks osa sellest oli teisest materjalist ning teist tooni. Kuna see seelik oli mängu juures aktiivselt kasutatav tööriist, siis pidi sellel olema ju mingi tähendus. Peep sõnas, et kui lava on tühi ning seal peal on vaid üks inimene või üksikud asjad, siis muutub kõik hästi tähtsaks. Ja kui kõik on tähtis, siis pole mitte miski tähtis. Sellel hetkel tulevad mängu üksikud detailid. Mäng potitaimega tekitas Peebus tugeva empaatia loo suhtes - kuidas me kohtleme iseend, oma loodust ja keskkonda. Lugu oli hästi raamitud ning nauditav. Etendus sai liiga kiiresti läbi.
Etendus kestis ~20 minutit ning ma tundsin, et minu jaoks see ei olnud liiga lühike. Ma sain oma tutsu selle ajaga kindlasti kätte. Ma jälgisin endas tekkivat emotsiooni – mu ees oli mingi muinasjutuline õhkkond ja müstiline aura ning selle sees toimetas üks lõputult-lõputult ilus keha meeletu matemaatilise täpsusega. See oli väga nauditav kogemus.
Tantsutaustaga osalejad meie vestlusringis nägid etenduses ka teatavat protestimeelsust. Baleriin, kes ei kanna susse, on laval lahtiste juustega ning segab klassikalist muusikat selgelt kontrastse kaasaegse muusikaga, väljendab teatavat irooniat läbi enda keha. Vestlejad jagasid, et sellest 20 minutist piisas, et silm märjaks võtta ...
---
Algusega 21:00 TÜ VKA mustas saalis nägime etendust “The sound of the Hubert ehk peni otsib konti”. Esitajaks The Hubert (Jenss Lootus ja Kasper Sebasatian Silla)
Kuhu see asi nüüd žanriliselt paigutada? Nüüdistants? Tegevuskunst? Etenduskunst? Showing? Visuaalteater? Esimesel korral olevat sama asja etendatud hoopis performance võtmes. Jõudsime kollektiivsele arusaamale, et selle konkreetse etenduse kontekstis see täpne termin ei olegi teab-mis tähtis, kuid huvitav on ka põrgatada – kus jooksevad piirid selliste erinevate terminite vahel. Vestluse lõpus käis läbi ka Kasper kes ise nimetas nähtut kehapilli-kontsertiks. Okei – saame selle teema pealt edasi liikuda.
Enne etendust paigutati musta saali ukse kõrvale menüü või tracklist, mis andis publikule aimu, mis hakkab ees ootama. Peebu esimene hinnang oli, et nähtu oli tantsulavastusest kaugel ning pigem võttis seda kontsertlavastusena. Ta kujutas ette, et on võetud üks vana CD-plaat ning pandud see mängima ning nüüd on näidatakse meile kaheksat iseseisvat lookest. Vana CD-plaati kasutas ta enda jaoks nähtu raamistamiseks. Peebu sõnul haaras etendus üsna kiiresti enda visuaalse poolega ning kadus vajadus endale mingit muud lugu juurde luua.
Mina läksin etendusele teadmisega ukse kõrvalt loetud “menüült” ning aimdusega, et need tüübid võivad teha laval midagi, mis on loodetavasti täielik lollus ja mingisugune üle võlli keeratud humoorikas asi. Väga mööda ma ei pannud. Mul, muide, ei tekkinud küsimust selle etenduse Tantsunädala programmi sobivuse teemal. Kui Tantsunädala programm tutvustab tantsukunsti üsna seinast-seina ääremaid, siis see etendus näitas, mida saab kehaga veel teha. Keha kui instrument. Keha kui rütmimasin.
Keha oli kahtlemata keskne tegelane ning siin tõi Peep mängu veel uue termini – füüsiline teater. Tema sõnul oli see igal juhul oli see tore, nutikas, vaimukas, humoorikas; õhtu lõpetamiseks tore “tuts”. Laval on kaks füüsiliselt väga võimekat meest kes ilmselt tegelevad koeraks olemise ning koera eluga, kuid lahendavad selle väga peenelt. Lihtsalt koera mängides on väga lihtne üle panna, kuid siin olid etendajad leidnud nutikad ja peened lahendused oma ideede näitamiseks. Peebu jaoks saabus kulminatsioon kui etenduse lõpus hakkas laest langema ekraan ning Sebastian jäi seda neljakäpukil tardunud koera pilgul jälgima.
Mina omakorda suutsin vaimustuda projektsiooniekraani-koreograafiast. See oli üks väike tehniline nüanss – kui palju keberniiti võib näha, et üks ekraan saada ideaalsesse kohta paika – kuid see muudeti niivõrd vaatemänguliseks. Publiku reaktsiooni järgi tundus, et ma polnud ainus, kes seda nautis. Kogu etendus oli üles ehitatud vähestele vahenditele. Laval oli vaid üks statiivil prožektor, mida liigutati mööda ruumi ringi ning valgustugevust kontrolliti vahepeal selle vooluvõrgust eemaldamise teel. Kogu helikujunduse tekitasid etendajad laval oma kehade ja häältega ise – neid helisid võimendati läbi kahe mikrofoni. Heli- ja valgustehnikut polnud. Kehapilli kõrval võeti kasutusele veel ka ruumi (ning publikutribüüni) akustilised eripärad. Peebu jaoks avaldas mõju see vahetu toorus – kõik juhtub vahetult meie ees ning kõike toimuvat kontrollivad need kaks etendajat ise.
Poisid lustisid mõnuga. Ma nautisin kõiki neid pisikesi provokatsioone – pisut liiga valjuks võimendatud “trummilöögid”; valgusega otse publikusse tulistamine; adminitädi, Elroni rongijuhi ning Koma intiimsete vajaduste teema torkimine. Ma arvan, et eriti selle viimasega on võimalik TÜ VKA black-box-is endale korralikult jalga tulistada, kuid siin tehti seda peenelt ning publik oli müüdud. See oli kõige paremas mõttes “tudengitöö”, kus oli toreda hulljulgusega peale lennatud ning vaadatud, mis saama hakkab. Kui nad varsti kooli ära lõpetavad ning päris maailmas hakkavad ringi toimetama, siis peavad nad sarnase töö jaoks rentima ruumi, palkama tehnikuid, müüma piletit jnejne – sellega kaasneb kohe suurem vastutus ning vajadus oma tegevust põhjendada. Tudengi staatuses on okei tegeleda igasugusel viisil igasuguste asjadega ning mulle tundub, et nad on selle tõsiasja enda jaoks ka kenasti läbi hammustanud.
Eraldi tahaksin selle päeva puhul veel välja tuua publiku faktori. Pealtvaatajaid oli mõlemal etendusel palju ning nad olid väga toetavad ja vastuvõtlikud. Kui poiste etenduse puhul tundus pealtvaatajate naer, plaksutamine, huikamine ja kihistamine andvat etendajatele mingi vabanemise ja voolamise momendi, siis Laureeni etenduse puhul muutus ruum haudvaikseks. Tekkis mingi huvitav sakraalne seisund - publik proovis hoida mingit pühadust ja aupaklikust. Saalisviibijad ei tahtnud rikkuda nende ees juhtuvat ilu. Ka Laureen mainis, et kohalolu ning jagatud ruum olid vägagi tunda. Etendajal oli mõnus ja turvaline olla.
Nägime kaht väga eriilmelist etendust, mis kuidagimoodi täiustasid teineteist. Festivali viimase päeva eel tõden kui eriilmeline programm on kokku pandud. Anu jällegi kiitis väga teadlikku ning vastuvõtlikku publikut.
Tantsunädala viimasel päeval on kavas üks etendus ning minu kaaslaseks on taaskord Kai Valtna.
Comments
Post a Comment