Tantsunädala teisel päeval oli kavas kaks etendust ning minu kaaslaseks Endla teatri dramaturg Anne-Ly Sova.
Algusega 17:00 käisime Jaani kirikus vaatamas Juulius Vaiksoo ja Maria Solei Järveti lavastust “Elutantsud igavikule”. Publik kogunes kiriku ette ning täistunnil palus suhteliselt alasti Juulius publikul tuppa tulla. Etendajad suunasid publikut saali erinevatesse kohtadesse istuma ning julgustasid etenduse ajal ka ringi liikuma. See oli aus soovitus, kuna etendajad võtsid mängu praktiliselt kogu kiriku. Tegevus toimus publiku ees, taga, kohal, keskel ja ümber. Mingitel hetkedel toimisid nad laval koos paarina, mingitel hetkedel jälle iseseisvalt ruumi eri äärtes.
Kirik etenduspaigana on juba märkimisväärne. Kui pisikesena mõjub inimene kui ta asetab ennast sellisesse ruumi. See tugev kontrast saadab mind kogu etenduse vältel. Ruumis ei ole kunstlikku valgust. Õhtuse päikese ning juhuslike pilvede koostöö pani kiriku hämaruse fooni ägedalt lainetama. Ruumi kujundamiseks kasutati heeliumiga täidetud õhupalle, mis olid sätitud eri kõrgustele hõljuma. Need olid kasutuses ka mängu vahenditena ning nende abil said etendajad oma liikumist ja publiku tähelepanu suunata muidu nii kättesaamatusse kõrgusesse. Etendajate tegevus ei lämmatanud ruumi, vaid nad asetasid end sellesse keskkonda selliselt, et ruumi puhtus ja sakraalsus säilisid – mõneti isegi võimendusid.
Anne-Ly ütles, et etenduse ajal tegeles ta üsna palju endaga ning teiste publikuliikmete jälgimisega (ja ka lõhnadega). Tundsin sama. Kui publiku fookus hajutatakse paralleelsete tegevustega ära, siis on päris huvitav jälgida publiku käitumist – mille nad valivad, kaua nad keskenduvad ja kuidas nad ise enda tähelepanu suunavad. Minu lemmikuteks olid rõdu all istuvad kirikuvalvurid, kellel polnud mingit võimalust näha rõdul toimuvat tegevust. Nende kõrval oli ka mulisev kaladega akvaarium ning nad ise muutusid sellise kompositsioonina omaette sündmuseks. Nad olid nii toredad.
Lisaks kahele tantsijale ning ruumile lõi etendusele atmosfääri ka muusikaline kujundaja Alo Ambur, kes oli etendajatest kahtlemata kõige neutraalsem ja vaoshoitum, kuid suunas trummidel etenduse rütmi, kulgu ning meeleolu.
Anne-Ly ütles, et sellest lavastusest on erinevaid hetki kaasa võtta. Näiteks üks väga võimas moment kui etendaja saavutas publikuliikmega kätest kinni hoides kontakti. Näiteks hetk kus paned tähele, et keegi publikust pühib pisaraid. Näiteks hetk mil avastad, et seljatagune surin on akvaarium ning küll on ikka tore, et kirikus on kalad. Etenduse rütm oli huvitav.
Minu jaoks oli etendus väga krüptiline ning seda “keha keelt” ma ei suutnud enda jaoks lahti muukida. See viis mind tegelema teemadega, mis on mulle kodusemad – ruum, rütmid, inimesed, helid – need olid etenduse tähtsad osised ning sain enda emotsiooni kätte nende kaudu. Ma vist ootasin pigem sünget, kurba ja rasket vaatamist, kuid nende 40 minuti lõpuks täitus keha mingi sõnulseletamatu helguse ja kergusega. Kirikust lahkudes oli mul kaasas justkui kergelt vabastatud tunne. Kuidas nad seda minuga tegid? Ei tea.
19:00 ootas meid Koidu seltsimaja külmal laval Elle Viiese “Enigma”.
Ruumi sisenedes ootasid meid kavalehed! See andis mõnusaid viiteid viiplemise ning mõistatuste kasutamise kohta ning pani mind ootama, millal ilmub hobune. “Enigma” valiti viimastel teatriauhindade galal tantsuauhinna laureaadiks ning see fakt kindlasti mõjutas minu isiklikku eelhäälestust. Anne-Ly arvas, et see tõsiasi mõjutas teda vähe, kuna on tahtnud seda lavastust näha juba ammu enne preemiate jagamist. Tema eelhäälestust mõjutasid pigem varasemad kokkupuuted lavastusmeeskonna liikmete varasemate töödega.
Me jälgisime etendust üsna sarnaste tunnetega. Kui alustuseks tutvustati meile lihtsamat koodi, siis me proovisime lavalist tegevust selle kaudu enda jaoks ära tõlkida. Üsna kiiresti läksid laused kiireks ja keeruliseks ning hakkasime tegelema teiste elementidega. Infot tuli lihtsalt korraga nii palju, et ei suutnud seda enam tõlkida. Meile tundus, et kogu publik oli samal lainel. Lihtne kood läks kiiresti kaootiliseks, kuid tunnise etenduse lõpuks tuli teatav taipamine tagasi. Täislauseid ei suutnud ma endiselt tõlkida, kuid tegevuse mõistmiseks polnud see enam ka tarvilik. Mängud olid nauditavad ning kogu tegevus oli lihtsalt kohutavalt huvitav.
Etendajad olid võimsad. Mind vaimustas nende üüratu kohalolu; matemaatiline täpsus; partneri tajumine; erakordne kontroll oma keha üle; meeletu karisma. Edgar Vunši müstiline ruumitunnetus – sa teed agrssiivse hüppe pealtvaataja suunas ning arvutad maandumise temast mõne sentimeetri kaugusele. Ja see kaunis salto ... Etendajad tulid lavale, liigutasid sõrme ning sellest piisas, et saavutada kogu saali tähelepanu. Publiku kontsentratsioon oli ülitugev. Vahepeal mõjus tuvide kudrutamine katusel liiga valjuna. Meie vestlusringis oli ligi 15 inimest ning etendajate tegevus avaldas meile kõigile muljet.
Eraldi nautisin veel tehnikute nutikust ja täpsust. Heliline lahendus hobuse teemal jauramise stseenis oli äge - seda mängu oleks tahtnud isegi oluliselt kauem jälgida. Valguskujundaja (Kristiina Tinnu Tang) kontrollis minu fookust päris edukalt. Ruum oli võrdlemisi pisike ja kompaktne, kuid see valguse-pimeduse vahekordadega mängimine andis palju õhku ning väikesele alale tekkisid ootamatult erinevad keskkonnad.
Tulime etenduselt ära väga positiivsete emotsioonidga. Anne-Ly ütles, et sai elamuse. Ta lubas pikalt mõtiskleda, siis lugeda läbi kõik arvustused ja siis uuesti vaadata. Sarnaselt “Elutantsudele” ei suutnud ma liikumise keelt enda jaoks lahti kodeerida ning mulle tundus, et ka siin ei olnud see tingimata tähtis – etendus tekitab emotsiooni ja mõjub mulle sellest hoolimata.
Mulle tohutult meeldis Anne-Ly mõte, kuidas ühele etendusele peaks vaatajana lähenema: “Tuleb lihtsalt minna lahtiste silmade ja avatud südamega ning vaadata, kas see asi võtab su sülle ja kas ta viib su kuhugi. Väga lihtne! Kuhugi ikka viib tavaliselt.” Viis küll.
Täna on Tantsunädala kõige tihedama programmiga päev ning minu kaaslaseks on Pille-Riin Lillepalu-Tubli
Comments
Post a Comment