Skip to main content

Posts

Eksperimendi kokkuvõte

Mina olen Siim ja ma ei tea tantsust suurt midagi. Õpin hetkel TÜ VKA-s etenduskunstide osakonnas tehniliseks produtsendiks ning töötasin ligi 8 aastat Ugala teatris erinevatel tehnilise ning adminstreeriva poolega tegelevatel ametikohtadel. Enne käesoleva aasta Tantsunädalat olin eelneva elu jooksul käinud vaatamas mitte rohkem kui kümmet erinevat tantsuetendust. Tantsumaailma mõistes olen ma “tüüp tänavalt”. Vaatasin Tantsunädalal ära kõigi programmi jõudnud lavastuste etendused. Kokku oli neid seitsme päeva jooksul 13. Igaks päevaks kutsusin endaga koos etendusi vaatama ühe kaaslase. Esimesel ja viimasel päeval oli minu kaaslaseks Kai Valtna, kes alustuseks andis mulle mõningad juhised, kuidas “tüüp tänavalt” võiks tantsu vaadata ning lõpetuseks jagas oma tähelepanekuid eksperimendi kohta tervikuna ning minu kui vähese praktikaga tantsuvaataja arengu teemal. Teisteks kaaslasteks olid erineva taustaga teatri- ja kultuuriinimesed, kellel sarnaselt minuga on kokkupuude tantsuga pigem...
Post a Comment
Read more
Recent posts

Seitsmes päev. 13/13

Minu viimase päeva kaaslaseks oli taas kord Kai Valtna. TÜ VKA mustas saalis algas kell 19:00 Herta Soro “sõnatud” ning see oli ka selle päeva ainus etendus. Saali sisenedes pidu juba käis. Meie ees oli 12 etendajat, kes olid aktiivses tegevuses. Nende selja taga oli kaks standardpoodiumit, millel üks statiivil mikrofon. Mind tohutult häirib tehniline säbru laval. Kui poodiumid on katmata, siis nad mõjuvad koledate tehniliste jäänukitena. Mul tekib küsimus, kas etendajad ronivad ka poodiumite alla või on keegi olnud lihtsalt laisk või mis on sellise valiku taotlus? Kui tantsupõrand lainetab, kas on seda lihtsalt hoiustatud valesti või on paigaldatud kehvasti või kas see lainetus on loo mõistmise jaoks tarvilik? Minu jaoks on see pildilise puhtuse küsimus – kui on juba vaeva nähtud kostüümidega ning liikumise peenhäälestamisega, siis miks vaadata sellistest detailidest mööda? Nüüd kus see mõte on maha laetud, saan edasi liikuda positiivsete asjadega. Esimese paari minutiga sai mul...
Post a Comment
Read more

Kuues päev. 12/13

Minu kuuenda päeva kaaslaseks oli teater TEMUFI lõpuboss Peep Maasik. Kui ta veel TÜ VKA-s lavastajaks õppis, käis ta sageli vaatamas igasuguseid etendusi - sealjuures ka suurt osa tantsijate töödest. Täna ta enam tantsuga eriti palju kokku ei puutu ning seda põnevam oli tal tulla nüüd enda vanasse koolimajja kaht etendust vaatama. See nostalgia, kuidas kogunetakse box-i ukse taha ning sisse lastakse koos etenduse algusega. Sõnateatris publik koguneb oma kohtadele saalis 10-15 minutit enne etendust, kuid siin etendus publikule ukse avamisega juba käib. Kui ma küsisin, kas tema, sõnateatri esindajana, otsib etendusest mingit kindlat lugu, siis sõnas Peep, et tal on elu lõpuni meeles õpetussõnad TÜ VKA-s õppimise ajast: “Alati ei pea olema Punamütsike ning alati ei pea minema vanaema juurde.” Sellist avatud lähenemist proovib ta nüüd endaga kaasas kanda. Päeva esimesel etendusel see lugu tema jaoks tekkis, teise puhul muutus vorm ja tegevus tähtsamaks. --- Päeva esimene etendus oli L...
Post a Comment
Read more

Viies päev. 10/13

Minu viienda päeva kaaslaseks oli heade teatrigeenidega esteet ja vagabund Madis Martin Kasterpalu. Ta on päris pikalt toimetanud Saueaugu teatritalus ning mingil perioodil oma elust kasvas üles Ugala teatri koridorides. Tema sõnul on need kokkupuuted kindlasti õpetanud paremini jälgima nii sõnateatrit kui tantsuteatrit; nii lavapealset kui lavatagust. Regulaarseks tantsuvaatajaks ta end siiski ei pea. Päeva esimeseks etenduseks oli S-Stuudio noorte tantsulavastus “mitte midagi muud peale iseenda” algusega 19:00 TÜ VKA mustas saalis (juhendajad Keiti Leon ja Leanika Mändma) Etendust tutvustav tekst andis mõista, et eelhäälestus pole vajalik ning tekkivatele küsimustele kindlaid vastuseid ei pakuta. Meid survestati tõesti tühja lehena kohale tulema. Minul on siiski üks eelnev trauma. Aastaid tagasi töötasin Viljandi Sakala keskuses helitehnikuna ning tol ajal käisid seal ruumides esinemas kõik Viljandi harrastajad. Lisaks toimusid seal veel Koolitantsu piirkondlikud eelvoorud ning m...
Post a Comment
Read more

Neljas päev. 8/13

Minu neljandaks kaaslaseks oli Ugala teatri loominguline juht Liis Aedmaa. Liis ütles, et sõnateatrit on ta oma elus väga palju vaadanud, kuid tantsuga on kokkupuude pigem hõre. Ta tunnistas, et sõnateatri taust võib tõepoolest torpedeerida vaatamiselamust, kuna aju proovib nähtust automaatselt mingit lugu kokku panna. Hoolimata sõnateatrile iseloomulikust tugeva eelhäälestamise kultuurist, käib Liis päris tihti etendustel ikkagi tühja lehena. Ta tunnistas, et loomulikult luges ta etenduste tutvustused läbi, kuid nende toimumise ajaks suutis need üsna ära unustada. Esimena käisime vaatamas TÜ VKA Vilma kompleksis valges saalis Indrek Korneli ja Katrina Stepina showingut “Rewind /Recall”. Alustame seekord terminoloogiast. Miks on asja nimi showing ning mille poolest erineb see etendusest. Indrek ise vastas, et see oleks võinud teoorias olla ka etendus kui ta poleks olnud niivõrd “work-in-progress”. Showing on tema jaoks võimalus oma ideid ja mõtteid testida improvisatoorses korras l...
Post a Comment
Read more

Kolmas päev. 6/13

Minu kolmandaks kaaslaseks oli Pille-Riin Lillepalu-Tubli. Sarnaselt minule on ta töötanud Ugala teatris lavastusala juhina ning on lõpetanud TÜ VKA sellel suunal, mida mina parasjagu õpin – tehniline produtsent (tol ajal oli see veel lavastuskorraldus). Pille vaatab viimasel ajal vähe teatrit ning tantsuteatri jälgimise kogemus viimase 10 aasta jooksul on eriti hõre. Aga kunagi ammu on ta siiski semestri Amsterdamis õppides ning näiteks Baltoscandalitel kehalise teatriga teataval määral kokku puutunud. Päeva esimene etendus oli Karolin Poska “Ruumi luksumised”. Meie etendusalgas 11:30 Viljandi siseturul. Oli ta nüüd lavastus või häppening või performance või midagi kolmandat – ka Karolin ise ütles, et on selle küsimusega pidanud maadlema. Igale etendusele mahtus vaid kolm külastajat. Kui ma ennast ja Pille-Riinu registreerisin, siis ma ei teadnud, et samale etendusele on end juba kirja pannud mu eelmise päeva kaaslane Anne-Ly. Me kogunesime turuhoones vastavalt eelmisel päeval saa...
Post a Comment
Read more

Teine päev. 3/13

Tantsunädala teisel päeval oli kavas kaks etendust ning minu kaaslaseks Endla teatri dramaturg Anne-Ly Sova. Algusega 17:00 käisime Jaani kirikus vaatamas Juulius Vaiksoo ja Maria Solei Järveti lavastust “Elutantsud igavikule”. Publik kogunes kiriku ette ning täistunnil palus suhteliselt alasti Juulius publikul tuppa tulla. Etendajad suunasid publikut saali erinevatesse kohtadesse istuma ning julgustasid etenduse ajal ka ringi liikuma. See oli aus soovitus, kuna etendajad võtsid mängu praktiliselt kogu kiriku. Tegevus toimus publiku ees, taga, kohal, keskel ja ümber. Mingitel hetkedel toimisid nad laval koos paarina, mingitel hetkedel jälle iseseisvalt ruumi eri äärtes. Kirik etenduspaigana on juba märkimisväärne. Kui pisikesena mõjub inimene kui ta asetab ennast sellisesse ruumi. See tugev kontrast saadab mind kogu etenduse vältel. Ruumis ei ole kunstlikku valgust. Õhtuse päikese ning juhuslike pilvede koostöö pani kiriku hämaruse fooni ägedalt lainetama. Ruumi kujundamiseks kasut...
Post a Comment
Read more