Minu viimase päeva kaaslaseks oli taas kord Kai Valtna.
TÜ VKA mustas saalis algas kell 19:00 Herta Soro “sõnatud” ning see oli ka selle päeva ainus etendus.
Saali sisenedes pidu juba käis. Meie ees oli 12 etendajat, kes olid aktiivses tegevuses. Nende selja taga oli kaks standardpoodiumit, millel üks statiivil mikrofon. Mind tohutult häirib tehniline säbru laval. Kui poodiumid on katmata, siis nad mõjuvad koledate tehniliste jäänukitena. Mul tekib küsimus, kas etendajad ronivad ka poodiumite alla või on keegi olnud lihtsalt laisk või mis on sellise valiku taotlus? Kui tantsupõrand lainetab, kas on seda lihtsalt hoiustatud valesti või on paigaldatud kehvasti või kas see lainetus on loo mõistmise jaoks tarvilik? Minu jaoks on see pildilise puhtuse küsimus – kui on juba vaeva nähtud kostüümidega ning liikumise peenhäälestamisega, siis miks vaadata sellistest detailidest mööda? Nüüd kus see mõte on maha laetud, saan edasi liikuda positiivsete asjadega.
Esimese paari minutiga sai mulle selgeks, et igale tantsijale oli loodud mingi väga konkreetne karakter, mis väljendas mingit kindlat tunnet või emotsiooni. Ma kujutasin ette, et mu ees laval on näiteks Üksildus, Kurbus, Rõõm, Ükskõiksus, Kelmikus jne. See oli see roll, mida nad läbi etenduse kandsid ning see filter, millest nad kõiki järgnevaid liikumisi läbi lasid.
Meile kõlasid 12 etendaja poolt 12 erinevat laulu. Kõikidel lugudel oli sama tekst, kuid erinev helitaust ning esitusel erinev energia ja koreograafia. Ma ei tea, kas tekst oli leitud või loodud, kuid pärimuslikud sugemed olid ilmselged. Iga eraldiseisev esitus jällegi tulenes iga selle esitaja kantud rollist. Mõtlesin sellele, et kui visuaaltehnoloogid tulevad TÜ VKA-sse katsetele, siis nad peavad ühe testina joonistama WC-paberi rulli, mis on igale inimesele suhteliselt tuttav universaalne objekt. Aga millegipärast on kõik need joonistused täitsa erinevad. Mõtlesin kui lahe ülesanne võis ka etendajatel olla ühte ja sama asja lahendada täiesti äärmusest-äärmusesse võtmetes.
Nüüdseks olin jõudnud taipamisele, et ma olen sattunud Eurovisioonile. Laias laastus räägivad kõik Eurovisiooni laulud samast asjast, kuid iga artist pingutab väga, et just tema esitus oleks see kõige säravam. Mõni esitus on techno-võtmes, mõni hip-hop ning mõni on lausa kammerlik. Ka Eurovisiooni laval näeme seinast-seina muusikastiile, samas nad kõik laulavad ainult valust ja armastusest või tegelevad lihtsalt tähelepanumajandusega (üks ei välista teist).
Eelmainitud pingutuse moment oli siin märkimisväärne. Kai ütles, et ta pole vist terve oma elu jooksul näinud etendust kus oleks olnud niivõrd suur liigutuste arv. Kõikvõimalikku liikumist ja tegevust oli meeletult palju ning valguskunstnikul (Amanda Tender) oli selles oma väga suur roll. Festivali tehniline juht ütles, et selles etenduses olid kasutusel kõik liikuvpead, mis Kultuuriakadeemial üldse olemas on. Valguskujundus paistis silma erakordselt julge värvikasutusega ning mingitel hetkedel lihtsalt tulvati lavale igast suunast kõike, mis saada oli. Kui ma ei eksi, siis see rämedus on midagi, mida Margus Vaigur nimetab “Türgi diskoks”. Kuna ma olin endale juba maha müünud idee Eurovisioonist, siis see see oli mingil perverssel viisil isegi loogiline ja nauditav.
Kuna ma teadsin, et teosel on dramaturg (Silvia Soro), siis see survestas mind otsima mingit terviklugu või vähemalt läbivat mõtet/teemat. Minu jaoks läbiv teema oli peer pressure, kaaslaste surve, ühiskonna surve. Ma tundsin kaasa tegelastele, kes pidid mängima eri situatsioonides vastandmeeleolu. Kui laval oli tantsija, kes mängis suurt kurbust ning teda sunniti olema rõõmus, siis ma tundsin, et “laske ometi inimesel kurb olla” ja vastupidi. Etenduse lõpuotsas muutus rõõmus tüdruk vähem rõõmsaks ning kurb tüdruk vähem kurvaks. Toimus mingi tasandumine ning kujutasin ette, kuidas nad loo mõistes tasandusid ning hakkasid muutuma osaks “hallist massist”.
Laval toimus palju pärimuslikku. Teksti ma juba mainisin, kuid neid motiive võis leida ka kostüümidest ning liikumisest. Mulle tundus, et õigem oleks öelda just “pärimuslik liikumine” ning vältida sõna “rahvatants”. Näiteks mingid üle lõkke hüppamise motiivid, põlvega tagumikku lüües kuradile saatmine jne. Mitmed liikumised mõjusid justkui rituaalsete toimingutena. See omakorda süvendas mul seda peer pressure tunnet. Üle lõkke hüppamine on iseenesest täiesti ebaratsionaalne tegevus, aga seda tehakse, sest seda ju tehakse. Ning seda jäädakse alati tegema, sest seda on alati tehtud. Kui ma töötasin Ugala teatris, siis 10min enne esietenduse algust tonksasid kõik lavastusmeeskonna liikmed teineteisele põlvega tagumikku – ega ma ei teadnud selle tomingu tähendust või tausta, aga see on ju tava – nii ju tehakse.
Ka Kai üritas aru saada, mis see on, mis talle näidatakse. Tema jaoks oli see heas mõttes agressiivne, ekspressiivne. “Kõik, mis näidatakse, ongi see.” Tema jaoks oli tegemist pigem muusikaliga. Kogu aeg on inim-mass laval ning nad on kogu aeg tegevuses ja see lihtsalt ei lõppe ära. Ka kõige rahulikumatel hetkedel on laval ikkagi küte – algusest lõpuni. Laulud aitasid etendust struktureerida. Kusjuures mitmed etendajad olid lisaks tantsimisele ka väga võimekad lauljad. Tantsija jaoks oli laval tohutu kogus infot ja materjali millega tegeleda. Kai ütles, et tantsijate jaoks pidi see etendus olema väga füüsiline ja keeruline ülesanne. Minule tundus, et see kõik käis tantsijatel ludinal. See ühiskondliku surve avamise teema nende tantsuliste vahenditega ei tulnud Kaile üle sellisena nagu minule.
Etendus kestis 60 minutit. Laval olid väga tugevad karakterid ning nende kõikide jälgimine selles infomassiivis muutus väsitavaks. Samas show mõttes toimis kõik suurepäraselt! Mängisime mõttega, mis muutuks kui mingite laulude ajal oleks etendajate arv laval teistsugune. Mõned mustrid ja motiivid mõjusid sellisena, et sinna võiks ümber kujutada veel 2000 tantsijat ning Kalevi staadionit; mõni teine jupp mõjus kammerlikuna ning võib-olla oleks eriti mõjus olnud hoopis duetina. Kai kohe elavnes selle mõtte peale, et kaasaegne rahvatants võikski rohkem techno olla ning sõnas, et meile näidatud lahendused olid väga värskendavad
---
Väike tagasivaade.
Vaatasin 7 päeva jooksul ära 13 etendust, ehk kõik, mis programmis oli. Lisaks nägin veel Ave Palmi installatsiooni, Inklingroomi performance-id ning käisin vabakutseliste vestlusringis. Õpitube ma ei külastanud ning muude tegevuste jaoks polnud enam ka väga jaksu. Siin blogis otsustasin keskenduda vaid etendustele.
Minu jaoks on lahe tõdemus kui laia variatiivsust festivali programm publikule pakkus. Jõgeva harrastusnoortest tantsuahinna laureaadini; balletist kaasaegse etenduskunstini; poolikutest katsetustest tervikteosteni; korralik läbilõige eri stiilidest ning tasemetest. Kõige keskmeks oli siiski keha. Äge oli võrrelda, kuidas erinevad žanrid lähenevad kehale ning kui erinevaid valikuid kunstnikud langetavad olukorras, kus nende kõigi peamiseks väljendusvahendiks on keha.
Mulle tundus, et publikut oli palju ning eri etendused kõnetasid eri sihtgruppe. Nagu ma aru saan, siis ei ole tavapärane, et Tantsunädala etendustel tekivad probleemid publiku mahtuvusega. Päris paljudel etendustel kohtasin samu nägusid, kuid ma julgen väita, et pooled pealtvaatajad olid igal etendusel küll uued. Äge oli näha väga palju noori vaatajaid. Kui selline valik tuuakse tasuta koju kätte, siis on loomulikult vaja sellest osa saada.
Anu Sööt rääkis, et Tantsunädalale ju ei tellita lavastusi, vaid tehakse open call ning konstnikud ise pakuvad oma töid. Kunstnikud usaldavad Tantsunädalat ning tahavad siia tulla. Või nagu Sveta Grigorjeva ütles kui küsiti, miks ta soovis oma lavastusega tantsunädalale tulla: “Kultuur ei ole vaid Tallinna ja Tartu värk!” Viljandi publik on tänulik ja ootab neid jälle.
Vestluse lõpus küsiti mult siis, et mis on need minu paar soovitust mille pealt külastada Tantsunädalat või üleüldse tantsuetendusi. Mulle tundub, et kaks kõige tummisemat soovitust sain ikkagi enda kaaslastelt.
Peep Maasikule oli TÜ VKA-st külge jäänud, et “Alati ei pea olema Punamütsike ning alati ei pea minema vanaema juurde.”
Anne-Ly Sova kuldsed sõnad “Tuleb lihtsalt minna lahtiste silmade ja avatud südamega ning vaadata, kas see asi võtab su sulle ja kas ta viib su kuhugi. Väga lihtne! Kuhugi ikka viib tavaliselt.”
Katsun nüüd mõne päeva taastuda ning siis kirjutan sellest 7 päeva kestnud eksperimendist natuke pikemalt.
Comments
Post a Comment