Tantsunädal 2026 - Miks peaks mingi tüüp tänavalt nädala jooksul ära vaatama 13 tantsuetendust?

Minu viimase päeva kaaslaseks oli taas kord Kai Valtna. TÜ VKA mustas saalis algas kell 19:00 Herta Soro “sõnatud” ning see oli ka selle päeva ainus etendus. Saali sisenedes pidu juba käis. Meie ees oli 12 etendajat, kes olid aktiivses tegevuses. Nende selja taga oli kaks standardpoodiumit, millel üks statiivil mikrofon. Mind tohutult häirib tehniline säbru laval. Kui poodiumid on katmata, siis nad mõjuvad koledate tehniliste jäänukitena. Mul tekib küsimus, kas etendajad ronivad ka poodiumite alla või on keegi olnud lihtsalt laisk või mis on sellise valiku taotlus? Kui tantsupõrand lainetab, kas on seda lihtsalt hoiustatud valesti või on paigaldatud kehvasti või kas see lainetus on loo mõistmise jaoks tarvilik? Minu jaoks on see pildilise puhtuse küsimus – kui on juba vaeva nähtud kostüümidega ning liikumise peenhäälestamisega, siis miks vaadata sellistest detailidest mööda? Nüüd kus see mõte on maha laetud, saan edasi liikuda positiivsete asjadega. Esimese paari minutiga sai mul...

Minu kuuenda päeva kaaslaseks oli teater TEMUFI lõpuboss Peep Maasik. Kui ta veel TÜ VKA-s lavastajaks õppis, käis ta sageli vaatamas igasuguseid etendusi - sealjuures ka suurt osa tantsijate töödest. Täna ta enam tantsuga eriti palju kokku ei puutu ning seda põnevam oli tal tulla nüüd enda vanasse koolimajja kaht etendust vaatama. See nostalgia, kuidas kogunetakse box-i ukse taha ning sisse lastakse koos etenduse algusega. Sõnateatris publik koguneb oma kohtadele saalis 10-15 minutit enne etendust, kuid siin etendus publikule ukse avamisega juba käib. Kui ma küsisin, kas tema, sõnateatri esindajana, otsib etendusest mingit kindlat lugu, siis sõnas Peep, et tal on elu lõpuni meeles õpetussõnad TÜ VKA-s õppimise ajast: “Alati ei pea olema Punamütsike ning alati ei pea minema vanaema juurde.” Sellist avatud lähenemist proovib ta nüüd endaga kaasas kanda. Päeva esimesel etendusel see lugu tema jaoks tekkis, teise puhul muutus vorm ja tegevus tähtsamaks. --- Päeva esimene etendus oli L...

Minu viienda päeva kaaslaseks oli heade teatrigeenidega esteet ja vagabund Madis Martin Kasterpalu. Ta on päris pikalt toimetanud Saueaugu teatritalus ning mingil perioodil oma elust kasvas üles Ugala teatri koridorides. Tema sõnul on need kokkupuuted kindlasti õpetanud paremini jälgima nii sõnateatrit kui tantsuteatrit; nii lavapealset kui lavatagust. Regulaarseks tantsuvaatajaks ta end siiski ei pea. Päeva esimeseks etenduseks oli S-Stuudio noorte tantsulavastus “mitte midagi muud peale iseenda” algusega 19:00 TÜ VKA mustas saalis (juhendajad Keiti Leon ja Leanika Mändma) Etendust tutvustav tekst andis mõista, et eelhäälestus pole vajalik ning tekkivatele küsimustele kindlaid vastuseid ei pakuta. Meid survestati tõesti tühja lehena kohale tulema. Minul on siiski üks eelnev trauma. Aastaid tagasi töötasin Viljandi Sakala keskuses helitehnikuna ning tol ajal käisid seal ruumides esinemas kõik Viljandi harrastajad. Lisaks toimusid seal veel Koolitantsu piirkondlikud eelvoorud ning m...

Minu neljandaks kaaslaseks oli Ugala teatri loominguline juht Liis Aedmaa. Liis ütles, et sõnateatrit on ta oma elus väga palju vaadanud, kuid tantsuga on kokkupuude pigem hõre. Ta tunnistas, et sõnateatri taust võib tõepoolest torpedeerida vaatamiselamust, kuna aju proovib nähtust automaatselt mingit lugu kokku panna. Hoolimata sõnateatrile iseloomulikust tugeva eelhäälestamise kultuurist, käib Liis päris tihti etendustel ikkagi tühja lehena. Ta tunnistas, et loomulikult luges ta etenduste tutvustused läbi, kuid nende toimumise ajaks suutis need üsna ära unustada. Esimena käisime vaatamas TÜ VKA Vilma kompleksis valges saalis Indrek Korneli ja Katrina Stepina showingut “Rewind /Recall”. Alustame seekord terminoloogiast. Miks on asja nimi showing ning mille poolest erineb see etendusest. Indrek ise vastas, et see oleks võinud teoorias olla ka etendus kui ta poleks olnud niivõrd “work-in-progress”. Showing on tema jaoks võimalus oma ideid ja mõtteid testida improvisatoorses korras l...

Minu kolmandaks kaaslaseks oli Pille-Riin Lillepalu-Tubli. Sarnaselt minule on ta töötanud Ugala teatris lavastusala juhina ning on lõpetanud TÜ VKA sellel suunal, mida mina parasjagu õpin – tehniline produtsent (tol ajal oli see veel lavastuskorraldus). Pille vaatab viimasel ajal vähe teatrit ning tantsuteatri jälgimise kogemus viimase 10 aasta jooksul on eriti hõre. Aga kunagi ammu on ta siiski semestri Amsterdamis õppides ning näiteks Baltoscandalitel kehalise teatriga teataval määral kokku puutunud. Päeva esimene etendus oli Karolin Poska “Ruumi luksumised”. Meie etendusalgas 11:30 Viljandi siseturul. Oli ta nüüd lavastus või häppening või performance või midagi kolmandat – ka Karolin ise ütles, et on selle küsimusega pidanud maadlema. Igale etendusele mahtus vaid kolm külastajat. Kui ma ennast ja Pille-Riinu registreerisin, siis ma ei teadnud, et samale etendusele on end juba kirja pannud mu eelmise päeva kaaslane Anne-Ly. Me kogunesime turuhoones vastavalt eelmisel päeval saa...

Tantsunädala teisel päeval oli kavas kaks etendust ning minu kaaslaseks Endla teatri dramaturg Anne-Ly Sova. Algusega 17:00 käisime Jaani kirikus vaatamas Juulius Vaiksoo ja Maria Solei Järveti lavastust “Elutantsud igavikule”. Publik kogunes kiriku ette ning täistunnil palus suhteliselt alasti Juulius publikul tuppa tulla. Etendajad suunasid publikut saali erinevatesse kohtadesse istuma ning julgustasid etenduse ajal ka ringi liikuma. See oli aus soovitus, kuna etendajad võtsid mängu praktiliselt kogu kiriku. Tegevus toimus publiku ees, taga, kohal, keskel ja ümber. Mingitel hetkedel toimisid nad laval koos paarina, mingitel hetkedel jälle iseseisvalt ruumi eri äärtes. Kirik etenduspaigana on juba märkimisväärne. Kui pisikesena mõjub inimene kui ta asetab ennast sellisesse ruumi. See tugev kontrast saadab mind kogu etenduse vältel. Ruumis ei ole kunstlikku valgust. Õhtuse päikese ning juhuslike pilvede koostöö pani kiriku hämaruse fooni ägedalt lainetama. Ruumi kujundamiseks kasut...

Alustuseks vaid üks etendus, kuid juba oli väga huvitav ja tore. Enne etendust on TÜ VKA fuajees õnnest nõretav Anu Sööt, kes järjest kallistab saabuvaid külastajaid – suur osa neist on ammused kaasteelised, keda võib-olla ei kohtagi sagedamini kui kord aastas Tantsunädalal. “Ainuüksi see on põhjus, miks Tantsunädalat teha!” ütleb Anu Alustan meie õhtuse vestluse sellest osast, mis annab vihjeid, kuidas läheneda tantsuetendusele. Minu ja Kai Valtna kohtingule tuli kuulama ja kaasa mõtlema veel kümmekond inimest – nii tudengeid, õppejõude kui ka etendajaid. Minu jaoks algab etendusel käimine enda eelhäälestamisest. Kai arvas, et see võib olla minu kui Ugala teatri taustaga vaataja taak. Sõnateatris on hoopis teisel tasemel eelhäälestamise kultuur. Väga palju tegeletakse kavalehtedega, tutvustavate tekstidega, tutvustavate videote loomisega jne. Enne igat Ugala uuslavastust näeme lavastajat/näitlejaid andmas intervjuusid ning avamas lavastuse tausta. Tantsu puhul toimub seda vähem ni...

Täna algab Tantsunädal ning õhtusel deidil on minu kaaslaseks Kai Valtna. Tahaksin temaga vesteldes suuta sõnastada paar peamist printsiipi, mida tüüp tänavalt peaks silmas pidama kui ta satub tantsuetendusele. Mida sisaldab see tööriistakast, mida ma edaspidi etendustele kaasas hakkan tassima? Enne kohtumist vaatame koos ära ka festivali esimese etenduse "Kaks teist kätt ja klaas vett" ning kindlasti räägime sellest. Minu järgmisteks kohtingukaaslasteks Tantsunädalal on: Reedel: Anne-Ly Sova Laupäeval: Pille-Riin Lillepalu-Tubli Pühapäeval: Liis Aedmaa Esmaspäeval: Madis Martin Kasterpalu Teisipäeval: Peep Maasik Kolmapäeval: Kai Valtna Katsume õhtustel kohtingutel nähtut ja enda emotsioone peegeldada ning seda värskeltkogetut oskuste piires ka analüüsida. Viimasel õhtul kohtun taas Kai Valtnaga, kellega vaatame kogu nädalale tagasi ning anname hinnangu selle minu nädalase avantüüri mõistuspärasusele. Ootame kohtingutele ka kõiki huvilisi, kes tahavad päeval nähtu teemal kaa...

Tants on lihtsalt mingi iluviiplemine ning sellest sisu otsimine on üsna mõttetu. Valdava enamuse oma elust olen umbes seda arvanud ning seetõttu suutnud ennast motiveerida tantsulavastustest eemale hoidma. Selle postituse kirjutamise hetkeks on ilmselt minu elu jooksul nähtud tantsuetenduste saldo veel ühekohaline - tantsukunsti mõistes olen ma suht suvaline tüüp tänavalt. Nüüd annan sellele minu ja tantsu suhtele uue võimaluse. Minu plaan on vaadata Tantsunädala raames seitsme päeva jooksul ära kõigi 13 lavastuse etendused. Igaks päevaks olen kutsunud endale ühe kaaslase, kes vaatab koos minuga selle päeva etendused ära. See kaaslane üldjuhul ei ole tantsutaustaga. Pärast päeva viimast etendust kohtume festivali klubis umbes pooletunnisel deidil, kus katsume jõuda arusaamisele, mida me just nägime. Siia blogisse plaanin iga päeva kohta kirjutada väikese ülevaate. Pärast nende 13 etenduse vaatamist katsun natuke laiemalt aru saada kui suureks masohismiks see avantüür kujunes... Õhtuse...