Minu kolmandaks kaaslaseks oli Pille-Riin Lillepalu-Tubli. Sarnaselt minule on ta töötanud Ugala teatris lavastusala juhina ning on lõpetanud TÜ VKA sellel suunal, mida mina parasjagu õpin – tehniline produtsent (tol ajal oli see veel lavastuskorraldus). Pille vaatab viimasel ajal vähe teatrit ning tantsuteatri jälgimise kogemus viimase 10 aasta jooksul on eriti hõre. Aga kunagi ammu on ta siiski semestri Amsterdamis õppides ning näiteks Baltoscandalitel kehalise teatriga teataval määral kokku puutunud.
Päeva esimene etendus oli Karolin Poska “Ruumi luksumised”. Meie etendusalgas 11:30 Viljandi siseturul. Oli ta nüüd lavastus või häppening või performance või midagi kolmandat – ka Karolin ise ütles, et on selle küsimusega pidanud maadlema.
Igale etendusele mahtus vaid kolm külastajat. Kui ma ennast ja Pille-Riinu registreerisin, siis ma ei teadnud, et samale etendusele on end juba kirja pannud mu eelmise päeva kaaslane Anne-Ly. Me kogunesime turuhoones vastavalt eelmisel päeval saadud juhistele. Karolin saatis meile meilile käsitsi joonistatud kaardi turulettide paigutusest ning nooltega oli märgistatud, kuhu me peame minema. See lõi eos mingi sooja ja isikliku eelhäälestuse. Ma ise olen pea iganädalane turukülastajaga ning mulle meeldis idee sellest, et seal tehakse mingitüübilist etenduskunsti.
Glitch (nihe, tõrge, anomaalia vms) kui loominguline vahend – see oli see fraas, mille pealt ma etendusele läksin. See tundus mulle intrigeeriv ning ootasin huviga, mil viisil seda lahendama hakatakse. Minu peas on glitch pigem tehnilise alatooniga tõrge. Pille lisas, et tema tunnetuse järgi on glitch mingi lühiajaline viga, mis siis kiiresti kõrvaldatakse. Karolin ise väljendas, et glitchi jaoks peab eksisteerima mingi valmis struktuur ning glitch on nihe selles struktuuris.
Esimene glitch oli juba see sättung, millesse meid juhatati. Viljandi siseturul on valdavalt lihaletid. Lisaks veel kalaletid, kaks pagarit ja sõltuvalt aastaajast mõned pakkujad veel. Kui me nüüd kohtame seal karastunud turutädide maailmas ühte postkaarte müüvat väikest armsat tüdrukut, siis juba see mõjub toreda anomaaliana.
Pille tundis, et meid võeti soojalt vastu ning tegelikult ei saanud ta aru mis hetkel etendus peale algas. Ühel hetkel me lihtsalt istusime neljakesi leti taga ning rääkisime igasugustest asjadest. Meile pakuti teed ja suupistet. Karolin näitas meile oma sugupuud ja rääkis vanaemast. Täpsemini sellest, kuidas tema vanaema oli noore neiuna sattunud Setomaalt pealinna ning kuidas ta seejärel suure osa oma elust veetiski turul. Samaaegselt näen kuidas kõrval asuva leti müüjannal on samuti külaline, kellega ta räägib samuti maailma kõige tähtsamatest asjadest. Meie selja tagant kostub mingi ragin, mis on väga selge tehniline häiring. (Enne seda kukkus Anne-Ly läbi enda tooli, kuid me saime jõudsime ühisele arusaamisele, et see glitch oli siiski juhuslik.) Kogu etendust raamistab mõnes mõttes Karolini vanaema lugu. Ja see vanaemadega kaasas käiv rõõm ja soojus kandus mulle kui osalejale kenasti üle.
Karolin pidi korraks ära käima ning me jäime tema letti valvama ning postkaarte müüma. Nüüdseks oli meist kolmest saanud etendaja. Meie kolm olime need, keda tuldi vaatama ning kes pidid täitma mingit järgmist rolli. Võõrale inimese võõra kauba müümine on ju tegelikult päris tummine näitemäng. Meil oli kolmekesi enda uues rollis päris lõbus ning me ei lasnud ennast Karolini mitmetest sekkumistest liiga palju segada.
Kerin aega edasi ... Ühel hetkel olime jätnud enda leti maha ning tegime avaturul, kõrvaklapid peas, väikese ringkäigu, mille paigutas Karolin meid varuväljapääsu treppidele – “rõdudele” – ning andis kätte binoklid. Klappidest kuulsime erinevaid turulugusid ning eriti toredat telefonikõnet Karolini ja tema vanaema vahel. Sel ajal käis Karolin mööda turuplatsi ringi ning proovis oma väikesel viisil turuliste argipäeva torkida. Jõudsime arutelu käigus selleni, et ilmselt on turg selline koht, kuhu satub alati igasugu veidrikke ning selleks, et saada tähelepanu pead selles keskkonnas olema tavapärasest ikka palju veidram. Karolin ei olnud liiga veider, kuid tavainimesed sageli on – minu iganädalastest turulkäikudest saavad edaspidi väikesed vaatluspraktikad.
Nagu mainitud - jälgisime Karolini (ja teisi turulisi) binoklitega enda “rõdudelt”. Nüüd oli meid (mind, Pillekat ning Annekat) paigutatud eriti nähtavatele kohtadele ning kõrvaltvaatajate jaoks olime meie – kõrvaklappide ja binoklitega piilurid – veelgi suurem vaatamisväärsus kui eelnevates olukordadeks. Meie tegevus oli vaat et isegi suurem anomaalia turu igapäevas kui Karolini tegevus. Karolin tegi minust vuajeristi ning see oli kummaliselt nauditav.
Etendus lõppes sama moodi kui algas – me ei saanud aru kuidas see juhtus. “Ruumi luksumised” paigutasid end minu argiste toimingute vahele. Algus ja lõpp olid nii toredalt hägusad, et lahkusin etenduselt kahe lati vorstiga ning Anne-Ly lahkus ühe lati vorsti ja singiga. Tõsiasi, et mul kulus turuhoonesse sisenemisest vorsti ostmiseni terve tund on veel üks glitch.
---
17:00 nägime Koidu Seltsimaja Blackboxis etendust “Ma elan kehas” mille koreograafiks ja etendajaks Mari Ann Valkna.
Tajusin enda arengut vaatajana kolme päeva jooksul. Suutsin näha mööda tarvidusest kindlasti kõik tegevused ära seletada. Proovisin lasta lahti kõige mõtestamise sunnist ning vaatajana lihtsalt “olla kohal” avatud silmade ja lahtise südamega.
Ma avastasin end väga kiiresti mõttelt “Issand kui ilus keha!” Ning ma ei mõtle seda kuidagi erootilisel või seksuaalsel viisil. Mind lummas kui palju ühe kehaga saab teha. Meie ees oli keha, mis võttis erinevaid vorme ning nende vormide vaheldumist oli lihtsalt ilus ja huvitav jälgida. Minu ees oli keha, mis oli suuteline tegema asju, milleks minu omal võimekus puudub. Mingil hetkel oma elus olen valinud enda keha rakendamise praktiliste vajaduste rahuldamise vankri ette, kuid Mari-Ann on oma kehast välja kaevanud need liikumised, mis täidavad hoopis muid eesmärke. Ilmselt selles seisneski minu jaoks selle keha “arhiivimaterjalide” uurimine. Keha argise kasutamise taga on veel lõputu hulk võimalusi ja variatsioone ning täpselt neid ta oma “keha arhiividest” välja urgitses.
Pille ütles, et ilmselt ootas ta etendusest oma kehaga kohanemise või kehasse kasvamise teemat, kuid seda otseselt ei suutnud tuvastada. Pille nautis kui ilusasti see keha liikus muusikasse. “Keha ilu” oli fraas, mida Pille kordas selle lavastuse kontekstis meie vestluse ajal väga palju. Pille ütles, et talle on kunagi väga meeldinud tantsida, kuid mingil põhjusel kadus see ühel hetkel ta elust. See etendus pakkus motivatsioonipuhangu võtta oma keha kätte et selle piire uuesti avastama hakata. Idee sellest, et ta oleks võimeline ilusasti tantsima on teda alati kõnetanud ning selle etenduse ajal hakkas ta õudsalt seda tunnet igatsema. Üleüldse väljendas ta, et see etendus pani teda melanoolses võtmes enda keha peale mõtlema.
“Ma elan kehas” kestis vaid pool tundi. Esimesed ~15 minutit sellest saatis liikumist üsna intensiivne ja agressiivne, samas rütmiline ja meditatiivne elektrooniline muusika. See 15 minutit oli piisav, et saavutata teatav transi-laadne või –eelne seisund ning muusika lõppemine mõjus vaatajale šokina. Äkitselt pidi publik hakkama tegelema ka enda kehaga ning selle kontrollimisega. Saabunud vaikus oli kõrvulukustav ning iga nihelus, köhatus või valjem hingamine rikkus seda õhustikku. Pille ütles, et ta austas seda inimest, kes temast paar kohta eemal julges niheleda, sest too suutis sellest mentaalsest blokist üle olla.
Etendus oli lühike. Laval oli vaid üks keha. Dekoratsiooni ei olnud. Valgus oli vaoshoitud. Ruum oli väike ning me istusime ümber etendaja. Ma sain aru, et ma ei saa enda jalgu sirutada, sest muidu ma jään etendajale jalgu. Selles mõttes võttis etendaja ruumi üle ja täitsa enda kontrolli alla. Pealtvaatjad olid sunnitud enda kehaga tegelema. Mina tundsin, et mõtlesin enda keha peale küll palju küll palju. Selle lühikese ajaga jõudsime me üldse väga paljude asjadega tegeleda.
Anne-Ly tegi huvitava tähelepaneku, et selle etenduse teemal vesteldes me ei kasutanud Pillega pea kordagi sõna “etendaja”, vaid rääkisime ainult kehast. Võib-olla tõesti kaotas etendaja mõnes mõttes tähtsuse. Temast sai mingi vahend või objekt, millega väljendada liikumise esteetikat. See oli tõesti väga ilus.
---
Päeva lõpetas kell 19:00 TÜ VKA mustas saalis Sveta Grigorjeva “Gargantua”
Mina olin tutvustavast tekstist rohkem tutvunud nende tehnilise raideriga, kuna olin selle lavastusega puutunud kokku mõõdunud aastal Draama festivalil. Etendust ma tol korral ei näinud, kuid olin näinud nende lava vahetult enne ja pärast etendust. Olin Tantsunädala etendusele kaasa võtnud märksõnad “tantsu-splätter”, “keha rock-kontsert”, “ood rõõmule”. Lavastuse kohta oli kokku pandud väga äge ja lõbus sissejuhatav tekst. Ootasin lõbu.
Pille ütles, et tal pole kunagi varem õnnestunud näha ühtegi Sveta Grigorjeva lavastust. Tema ootus oli, et publikut integreeritakse lavastusse. Ta ootas, et see saab olema räpane. Samuti ootas ta mängulusti. Kohe alguses läks asi väga positiivses võtmes käima. Esimeste asjade seas võlus teda see kui hästi tulid etendajat toime lisaks kehale ka tekstiga. Etendajate mitmekülgne võimekus presenteerus juba esimestel sekunditel.
Istusin eelviimases reas ning minul läks küll osa teksti kaduma, kuid ma tundsin, et see polnud suur probleem. Tundsin, et sõnadest tähtsam oli see intensiivsus ja agressiivsus, mis peitus sõna enda tähenduse taga. Esimesest hetkest peale oli tempo kõrge ning leiti uusi vahendeid, kuidas seda veel edasi kruttida. Jõudsin enda märkmikusse kirjutada mõtte: “Minge valjemaks ja rämedamaks – ärge laske mul puhata”. Laval toimuv oli agressiivne ja lõbus. Mulle tambiti lustlikust näkku. Kui see ongi tantsu-splätter, siis ma tahan seda veel! Kui see ongi tants, siis ma vist ikkagi olen tantsuinimene ...
“Gargantua” viis Pille-Riini kuhugi väga ühiskonnakriitilisse punkti. Selle suure aadrilaskmise peale tuli maailmavalu peale. Nautimise ja rõõmu ood muutus arusaamaks, et see naermine käib enda rõveduste üle. Mis hinnaga see rõõm minu kui heaoluühiskonna liikmeni on jõudnud? Millise vere hinnaga? Samal ajal oli see nii meeldivalt lõputu – me joome seda verd, püherdame selles ning oleme üleni verised. Tempo ja dünaamika – agressiivsused ja rahunemised olid väga heas tasakaalus. Vaatajale anti võimalus ägestumiseks ning siis jälle selle pealt maha tulemiseks.
Minule istutas üsna etenduse alguses end pähe mõte: “Purustame patriarhaadi! Mismoodi see käib?”. Ja sellest sai minu jaoks filter, millest ma lasin läbi (vist) kõik järgnevad tegevused. Kas joomine, sittumine, sita söömine, räuskamine, sõimamine jnejne on need vahendid kuidas me selle patriarhaadi purustame või on asi lihtsalt selles, et ma olen mees? Kui mulle pakuti kõiki võimalikke filtreid, siis miks mu aju saadaolevatest just selle valis? Lõppeks mulle öeldi ka, et see on okei ning see pole mingi probleem. “Teater ei pea olema kannatus. Tee, mida tahad!” Neid ägedaid fraase ja mõtteid puistati meile palju ning ma usun, et iga vaataja leidis endale erineva filtri.
Kas etendus vastas ootustele? Jah! Mida lubati – seda pakuti. Mida otsisin – selle leidsin. See oli korralik dopamiinilaks. Kogu etendus oligi keha rock-kontsert ja ood rõõmule. See lõbu, vabaduse ja lustlikuse määr on midagi, millest ma olen teatris käies jupp aega puudust tundnud. Pille ütles, et ta hakkas igatsema aega, mil töötas veel inspitsendina – ta kujutas ette kui äge võis selle lavastuse loominguline protsess olla.
Võib-olla oli see meie õnn, et me pole liiga palju seda tüüpi tantsu või etenduskunsti näinud ning seetõttu oli meie vastuvõtt suhteliselt vahetu. Läksime saali väikeste rõõmurullidena ning tulime välja suurte rõõmurullidena.
Tänasega murrame Tantsunädala selgroo ning minu tänaseks kaaslaseks on Ugala teatri loominguline juht Liis Aedmaa.
Comments
Post a Comment