Minu neljandaks kaaslaseks oli Ugala teatri loominguline juht Liis Aedmaa. Liis ütles, et sõnateatrit on ta oma elus väga palju vaadanud, kuid tantsuga on kokkupuude pigem hõre. Ta tunnistas, et sõnateatri taust võib tõepoolest torpedeerida vaatamiselamust, kuna aju proovib nähtust automaatselt mingit lugu kokku panna. Hoolimata sõnateatrile iseloomulikust tugeva eelhäälestamise kultuurist, käib Liis päris tihti etendustel ikkagi tühja lehena. Ta tunnistas, et loomulikult luges ta etenduste tutvustused läbi, kuid nende toimumise ajaks suutis need üsna ära unustada.
Esimena käisime vaatamas TÜ VKA Vilma kompleksis valges saalis Indrek Korneli ja Katrina Stepina showingut “Rewind /Recall”.
Alustame seekord terminoloogiast. Miks on asja nimi showing ning mille poolest erineb see etendusest. Indrek ise vastas, et see oleks võinud teoorias olla ka etendus kui ta poleks olnud niivõrd “work-in-progress”. Showing on tema jaoks võimalus oma ideid ja mõtteid testida improvisatoorses korras live-publikule. Mis meile näidati, ei pidanudki olema omaette tervik, vaid toimis eri kildude publiku ees katsetamisena. Vestluses toodi välja, et etenduseks nimetamine võib vaatajale luua valed eeldused. Sel puhul me tajusime, et meile etendatakse mingeid osiseid ning terviklugu ei olnud eesmärk iseeneses. Nii Indrek kui Katrina ütlesid, et mingi maani nad jälgisid väga aktiivselt publikut ja nende käitumist/reaktsioone. Mingil hetkel nad lasid publikust lahti ja tegelesid rohkem iseenda ja teineteisega.
Katsun siin lühidalt selle showingu toimimise mehhanismi avada: umbes 2 nädalat tagasi olid Indrek ja Katrina oma improvisatsiooni videosse salvestanud. See video saadeti helikujundajale, Roomet Jakapile, kes showingu ajal oli meiega üle videosilla ning tegi selle esialgse video järgi oma häälega improviseerides helikujundust. Esmapilgul tundus see kui segu loodushelidest ning täitsa kaootilistest häälitsustest. Selle improviseeritud helikujunduse pealt lõid etendajad omakorda uue kehalise improvisatsiooni. Etendajad kuulsid seda helikujundust showingu ajal esmakordselt. Kehalise improvisatsiooni pealt loodud improvisatsioon häälele, millelt tõukudes taasloodi kehalist improvisatsiooni – lihtne ju.
Showing toimus päikesele avatud akendega valges saalis, töövalguses, ilma rekvisiitide, dekoratsioonide ja muude tulede-viledeta. Proovisin end häälestada samale lainele, mille olin saavutanud eelneva päeva Mari-Ann Valkna etendust kogedes. Loobusin loo otsimisest ning keskendusin kehadele ning etendajate valikutele – kuidas nad reageerivad helikujundusele ning teineteisele. Samas torkas silma kaks ägedat juhuslikku improvisatsiooni. Kohe showingu alguses mõtlesin endamisi kui räpased on etendajate jalad. Kuidagi jõudsid nad ka ise selleni ning võtsid nende jalgade räpasuse nutikalt mängu. Katrina leidis põrandalt mingi tolmurulli või –tuusti ning sellest sai spontaanne rekvisiit, mille lavaaeg piirdus küll vaid kümnekonna sekundiga.
Indrek kandis suure kassi näoga kampsunit ning kui see tema kehaga kaasa liikus, siis hakkasin nägema, kuidas selle näo ilmed muutuvad. Mõnikord oli ta kuri, mõnikord naeratas mulle – seal tekkis täitsa omaette kampsuni-dramaturgia.
Kuigi kampsunile ta tähelepanu ei pööranud, siis laias laastus oli Liis võrdlemisi samal lainel. Ta ütles, et ruumi “kohale jõudmine” ning aju analüütilisusest eemaldumine võttis aega, kuid kohale jõudes oli vaatamine päris nauditav. Liis jälgis, milliseid impulsse etendajad teineteise pealt kätte saavad ning kuidas nad reageerivad kui lisandub Roometi “laulmine”. (Minule näis, et Roomet võttis lindude keele ning tõlkis selle provokatsiooni mõttes inimesele vähem aru saadavaks. Vestlusringis selgus, et kõlanud metsa- ja linnuhelid tulid Roometist eraldiseisvalt ning ta polnud nende helide olemasoluga üldse kursis.) Kui esmapilgul jäi mulje, et eriti ei reageeri, siis lõpuks kõige silmapaistvamateks osutusidki need hetked mil heliline ja kehaline improvisatsioon hakkasid omavahel kokku kõlksuma. Me nägime improvisatoorset dialoogi ning eks dialoog saabki toimida ju vaid siis kui partnerid kuulavad teineteise laused lõpuni ära.
Tajusime, et kui showingu esimeses pooles olid etendajad publikust võrdlemisi teadlikud, siis mingil hetkel see suhe publikuga hajus – etendajate fookus paistis selgelt nihkuvat teineteise peale. Liis ütles, et see oli see hetk kus tegevus läks tuntavalt huvitavamaks. Etendajate sõnul oli see nende teadlik valik. Etendajate omavahelise keemia muutus tuli minule päris selgelt üle. Showing kestis napilt pool tundi, kuid taas kord mahtus nii napi aja sisse üllatavalt palju vaatamisväärset.
---
Järgmisena vaatasime TÜ VKA mustas saalis Elle Viiese ja 3. kursuse tantsukunsti spetsialistide ning koreograafide loodud lavastuse “Varia” etendust.
Tutvustav tekst sõnastab, et ““Varia” asub keele ja koreograafia ristumiskohas.” Sõnal oli etenduses suur kaal ning uurisin, kas Liis tundis end seetõttu kodusemalt. Ta nentis, et teksti oli küll omajagu, kuid tundis end ikkagi kui 12. klassi matemaatikaeksamil, teadmata mis on cos ja tan.
Liis ütles keelest üsna kiiresti lahti, kuna tundis, et see ei aidanud teda väga kuhugi. Ta jäi ikkagi jälgima tantsijaid, nende kehakeelt ja žeste. Kohe etenduse alguses anti meile video vahendusel ette tegelaste kirjeldused ning neid tegelasi me hiljem ka tõepoolest kohtasime. Selleks hetkeks olime need tiitrid küll juba ära unustanud, kuid sidus lugu ju tekkis. Sõnateatri austajale oli vähemalt antud erinevaid õlekõrsi, millega tegeleda.
Ma ise loobusin üsna kiiresti mikrofoni öeldud tekstide mõtestamisest, kuid mu fookus püsis päris pikalt ekraanile ilmuvatel tekstidel. Sidet kehalisusega ma läbi ei hammustanud, kuid need tekstid toimisid ka kehadega paralleelselt. Loomeprotsessi käigus oldi jõutud sõnade ja lauseteni, mis olid vahel veidrad, ebaloogilised ning mõttetult keerulised või teine kord lihtsalt ilusad ja huvitavad. Etendajad ütlesid, et sarnaselt Elle Viiese “Enigmale” oli ka siin üks kehaliste lahenduste lähtepunkte olnud viipekeel. Keele ja matemaatilisuse paralleele saaks “Enigmaga” tuua mitmeid. Ma ei saa väita, et ma suutsin enda peas sidusa terviku luua, kuid see ei tähenda absoluutselt, et mul poleks põnev olnud.
Minu tähelepanu haaras kahetsusväärselt palju lavapõrand. Uskumatu, kui palju häält ja lärmi tekib lihtsalt sellel kõndimise või lebamisega. Vestlusringis avati meile, et selle tekkiva helifooni säilitamine oli lavastusmeskonna teadlik valik. Minu jaoks see reetis armutult etendajate ebasünkroonsust. Ka siis kui mu silmad nägid, et kümne etendaja kehad liiguvad üsna sünkroonis, siis mu kõrvad said aru, et esineb omajagu ujumist. See häiris mind, kuna ma tajusin mitmel puhul taotlust matemaatilisele täpsusele. Samas hakkas kohe tööle ka kontrastiprintsiip – väga nauditavaks muutusid need hetked kus see sünkroonsus siiski saavutati.
Eriti nautisin ühte pikka stseeni, milles jooksis valgusvihk diagonaalis üle lava ning etendajad kordasid pikalt sellest läbi käimist. Iga uus ring oli uue variatsiooniga ning ilmselt oli selles stseenis igale etendajale antud üsna suur improvisatsioonivabadus. See vabadus ning iseseisvus oli minu jaoks võtmekohaks, mis lahutas indiviidid massist. Kui etenduse varasemas faasis mõjusid need 10 etendajat mulle võrdlemisi ühtse kogumina, siis nüüd hakkasin tähele panema iga eraldi etendaja kostüümi, kehakeelt, keha kasutamise intensiivsust ja fookust. Kui “Enigma” puhul oli laval 2 etendajat, siis ma suutsin enda tähelepanu nende vahel kuidagi veel ära jagada. Kümne etendaja puhul oli see jälgitav infomaht palju suurem ning see veider catwalk lõi minu jaoks sellise pika rahunemise momendi mil ma suutsin igasse tegelasse eraldi pisut rohkem süüvida.
Ka Liis tunnetas, et alguses homogeensena mõjunud grupp lahknes ühel hetkel eraldi inimesteks. Sealjuures tema jaoks toimus see arusaam mõnevõrra varem. Enda isiklikeks lemmikuteks pidas ta siiski oopereid nimetades neid väga võluvateks. Suhteliselt aeglane tempo andis võimaluse jälgida, mis nendes maailmades toimub. Etendus pakkus veel palju kifte leide – sõnademängud, kiiksuga tähendused, jaburate esemete maailm. (Meie vestlusringis osalejatele avaldasid enim mõju näiteks “anna pulk”, “väikese naise käevõru” ning “väga pisikene lind ilma jalata” – kusjuures mõlemad jalad olid olemas). Liisi hinnangul oli erinevaid osiseid lihtsam nautida kui tervikut. Toimus palju ning tervikut sõnastada on keeruline. “Oli ajul tegevust ja oli silmal tegevust ning vahel nad ei ühildunud.”
Kai Valtna väljendas vestlusringis, et see etendus mõjus talle nagu muinasjutt – müstiline aura ja toimub imelikke asju. Neid muinasjutu paralleele tekkis vist meil kõigil. Võib-olla on siis okei kui me jätame selle lõpu “õhku rippuma” – muinasjutud ei lähe ju mingist punktist edasi. Kui prints ja printsess on ära abiellunud, siis pole vaja enam tegeleda küsimusega: “Ja järgmisel päeval ...”
Minu tänaseks kaaslaseks on esteet ja vagabund Madis Martin Kasterpalu.
Comments
Post a Comment