Skip to main content

Miks see blogi maailmas olemas on?

Tants on lihtsalt mingi iluviiplemine ning sellest sisu otsimine on üsna mõttetu. Valdava enamuse oma elust olen umbes seda arvanud ning seetõttu suutnud ennast motiveerida tantsulavastustest eemale hoidma. Selle postituse kirjutamise hetkeks on ilmselt minu elu jooksul nähtud tantsuetenduste saldo veel ühekohaline - tantsukunsti mõistes olen ma suht suvaline tüüp tänavalt. Nüüd annan sellele minu ja tantsu suhtele uue võimaluse.

Minu plaan on vaadata Tantsunädala raames seitsme päeva jooksul ära kõigi 13 lavastuse etendused. Igaks päevaks olen kutsunud endale ühe kaaslase, kes vaatab koos minuga selle päeva etendused ära. See kaaslane üldjuhul ei ole tantsutaustaga. Pärast päeva viimast etendust kohtume festivali klubis umbes pooletunnisel deidil, kus katsume jõuda arusaamisele, mida me just nägime. Siia blogisse plaanin iga päeva kohta kirjutada väikese ülevaate. Pärast nende 13 etenduse vaatamist katsun natuke laiemalt aru saada kui suureks masohismiks see avantüür kujunes...

Õhtused deidid on avalikud. Kõik, kellel pole oma deiti, kuid tahaks nähtud etenduste või tantsumaailma kohta laiemalt muljetada, on vägagi oodatud. Pühapäeval ning esmaspäeval, mil Romaanis festivali klubi ei toimu, kohtume pärast viimast etendust Konservatooriumis.

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Kuues päev. 12/13

Minu kuuenda päeva kaaslaseks oli teater TEMUFI lõpuboss Peep Maasik. Kui ta veel TÜ VKA-s lavastajaks õppis, käis ta sageli vaatamas igasuguseid etendusi - sealjuures ka suurt osa tantsijate töödest. Täna ta enam tantsuga eriti palju kokku ei puutu ning seda põnevam oli tal tulla nüüd enda vanasse koolimajja kaht etendust vaatama. See nostalgia, kuidas kogunetakse box-i ukse taha ning sisse lastakse koos etenduse algusega. Sõnateatris publik koguneb oma kohtadele saalis 10-15 minutit enne etendust, kuid siin etendus publikule ukse avamisega juba käib. Kui ma küsisin, kas tema, sõnateatri esindajana, otsib etendusest mingit kindlat lugu, siis sõnas Peep, et tal on elu lõpuni meeles õpetussõnad TÜ VKA-s õppimise ajast: “Alati ei pea olema Punamütsike ning alati ei pea minema vanaema juurde.” Sellist avatud lähenemist proovib ta nüüd endaga kaasas kanda. Päeva esimesel etendusel see lugu tema jaoks tekkis, teise puhul muutus vorm ja tegevus tähtsamaks. --- Päeva esimene etendus oli L...
Post a Comment
Read more

Seitsmes päev. 13/13

Minu viimase päeva kaaslaseks oli taas kord Kai Valtna. TÜ VKA mustas saalis algas kell 19:00 Herta Soro “sõnatud” ning see oli ka selle päeva ainus etendus. Saali sisenedes pidu juba käis. Meie ees oli 12 etendajat, kes olid aktiivses tegevuses. Nende selja taga oli kaks standardpoodiumit, millel üks statiivil mikrofon. Mind tohutult häirib tehniline säbru laval. Kui poodiumid on katmata, siis nad mõjuvad koledate tehniliste jäänukitena. Mul tekib küsimus, kas etendajad ronivad ka poodiumite alla või on keegi olnud lihtsalt laisk või mis on sellise valiku taotlus? Kui tantsupõrand lainetab, kas on seda lihtsalt hoiustatud valesti või on paigaldatud kehvasti või kas see lainetus on loo mõistmise jaoks tarvilik? Minu jaoks on see pildilise puhtuse küsimus – kui on juba vaeva nähtud kostüümidega ning liikumise peenhäälestamisega, siis miks vaadata sellistest detailidest mööda? Nüüd kus see mõte on maha laetud, saan edasi liikuda positiivsete asjadega. Esimese paari minutiga sai mul...
Post a Comment
Read more