Minu viienda päeva kaaslaseks oli heade teatrigeenidega esteet ja vagabund Madis Martin Kasterpalu. Ta on päris pikalt toimetanud Saueaugu teatritalus ning mingil perioodil oma elust kasvas üles Ugala teatri koridorides. Tema sõnul on need kokkupuuted kindlasti õpetanud paremini jälgima nii sõnateatrit kui tantsuteatrit; nii lavapealset kui lavatagust. Regulaarseks tantsuvaatajaks ta end siiski ei pea.
Päeva esimeseks etenduseks oli S-Stuudio noorte tantsulavastus “mitte midagi muud peale iseenda” algusega 19:00 TÜ VKA mustas saalis (juhendajad Keiti Leon ja Leanika Mändma)
Etendust tutvustav tekst andis mõista, et eelhäälestus pole vajalik ning tekkivatele küsimustele kindlaid vastuseid ei pakuta. Meid survestati tõesti tühja lehena kohale tulema. Minul on siiski üks eelnev trauma. Aastaid tagasi töötasin Viljandi Sakala keskuses helitehnikuna ning tol ajal käisid seal ruumides esinemas kõik Viljandi harrastajad. Lisaks toimusid seal veel Koolitantsu piirkondlikud eelvoorud ning muud selletaolised sündmused. Kahetsusväärselt sageli olin sunnitud vaatama laste poolalasti hööritamist, mis tundus mulle jube ja vale (siiamaani tundub). Ma saan aru, et neil on mingid popiidolid, kellede pealt see riietus, kehakeel ja muu maha tõmmatakse ning need trendid ajas ka muutuvad.
Esimene positiivne üllatus oli, et meile etendati hoopis midagi muud. Meie vestlusringis oli ka Leanika Mändma, kelle hinnangul on juhendajatel on võimalik neid valikuid päris palju suunata. Kuigi seda minu traumat kohtab veel tänapäevalgi, paistab tegemist olevat languses trendiga. Juhendajate ülesanne on lisaks koreograafiale ja liikumise juhendamisele veel luua turvaline keskkond, kus lõbu ja võimalus ennast väljendada sõidavad peale pressivatest popkultuuri nähtustest üle.
Minu esimene paralleel tekkis Tantsunädala avaetendusega, kus nägime Jõgeva koolinoori samuti grupiloome korras lustimas. S-Stuudio noored olid vanuses 12-15 ning Leanika sõnul tuli valdav enamus ideid ja lahendusi noortelt. Läbivaks teemaks oli hirm erinevate asjade ees (kuuluvus, sõda, kaotus). Mõneti ootamatu, et nad valisid niivõrd sünge teema. Veelgi ootamatum oli, kuidas see kajastus ka laval. Minu jaoks küll peamiseks sünguse allikaks ei olnud etendajate tegevus, vaid heli- ja valguskujundus, mis olid mõlemad päris vaatemängulised, kuid samas intensiivsed ja sünged. See etendus oli neile noortele esimene kord seda materjali esitada koos valguskujundusega ning eelnev kokkumäng puudus.
Madis läks etendusele ilma eelhäälestuste või ootusteta ning avastas end suurest segadusest. Ta proovis leida mingit terviklugu või vähemalt tasapinda/pidepunkte, millele toetuda. Sisetunne jäi killustunud ja kaootiline. Kahtlemata oli düstoopne valgusshow etenduse lõpuosas mõjus, kuid oleks vist oodanud mingit õnnelikumat ja helgemat lõpetatust.
Etenduse alguses oli keset saali valgusvihk, milles iga etendaja sai end keha liikumise kaudu tutvustada – väga sarnane võte eelneva päeva “Varia” etenduses nähtule. Sealt edasi mindi ühiste liikumistega, mis minu jaoks mõjusid hästi skemaatiliselt. Ma kujutasin ette, et nad olid välja mõelnud mingid mustrid, mida soovisid saavutada ning siis joonised, kuidas ühest punktist teise liikuda. Ühest küljest oli seda huvitav jälgida – need 7 tüdrukut teostasid jooniseid väga mehaaniliselt ja püüdlikult, kuid see sõi ära liikumise voolavuse. Vestlusringis mainiti, et mingitel hetkedel läksid formatsioonid väga “maleruutu” ning see lõhkus muidu orgaanilist jada.
Mu enda lemmikhetk juhtus üsna etenduse keskel: eestvalgus lükati peale ning muusika tõmmati maha. Etendajad moodustasid kaks pundart, mis hakkasid (tehes samal ajal iseendile sosistades helikujundust) kordamööda erinevaid vorme võtma. See muutus väga nauditavaks võistluseks ning kohe huvitav oli jälgida, kuhu nad välja jõuavad. See tegevus oli suures osas improvisatoorne ning ilmselt see skeemidest lahti ütlemine aitas sellel stseenil teistest kõrgemale välja paista.
Vestlusest jäi kõlama väga suur kiitus nende tüdrukute suunal. Nende liikumised olid siiski päris tehnilised ja suurt füüsilist pingutust nõudvad. Nad rahmeldasid ja higistasid ning olid sealjuures ülirõõmsad ja õnnelikud. Kui need etendajad on tavapäraselt tegelenud mõneminutiliste lühivormidega, siis nüüd astusid nad täiesti uues saalis publiku ette nende jaoks harjumuspäratu 30-minutilise kavaga. Sealjuures võib arvata, et Tantsunädala publik on nende tavapublikust pisut teadlikum ja nõudlikum. See on suur julgustükk ning ma väga tunnustan seda.
---
Päeva teiseks etenduseks oli Aleks Mathias Viidiku diplomitöö “Poiss kollase lindiga ehk austusavaldus Mihkel Kleisile”. 21:00 TÜ VKA mustas saalis
Seekord läksin ise etendusele väga väikese eelhäälestusega. Tutvustav tekst mind eriti kuhugi edasi ei aidanud ning Mihkel Kleisi looming on mulle võõras. Proovisin kõike käigu pealt haarata ning minu jaoks tundmatute osistega proovisin mitte tegeleda.
Hakkasin lavalistest märkidest endale süsteemi kokku panema. Mäng saali ustega kohe etenduse alguses, korvpallisärgid kirjaga “Arizona 36”, härjamask, poolkrüptilised ja kohati tugevalt efektitatud tekstid, Aleksi enda jõuline kehakeel. Lisaks veel valguskujundus (Karl Herman Õis), mis tegeles väga tugevalt nende eri elementide fokuseerimisega – see omakorda lõi arusaama, et iga märk peab tähendama midagi väga tummist ning olema osa millestki suuremast. Minu tähelepanu juhiti väga teadlikult ning ei lastud mõtetega väga uitama minna.
Aleks Mathias kehtestas kohe esimestest hetkedest alates väga jõulise ja pingestatud õhkkonna. Minu peas tekkis üsna kiiresti lugu maskuliinsusest, meheks kasvamisest ning ühiskondlikest ootustest ja keerukustest sellega seoses. Ma nägin minimalistlike liikumiste kaudu edasi antud suurt füüsilist pingutust. Liikumises leidus minu jaoks suurt nurgelisust, võitlust, jõudu ja argisust. Ma nägin seal kokkupõrget kehas argise hakkamasaamise ning meheks olemise surve vahel. Ma nägin varjuvõitlust, maskide taha peitumist ning nende langemist. Ma nägin lugu, kuidas noorele mehele omistatakse mingi rõve sugupulli staatus ning kuidas ta läbi riituse suudab sellest staatusest vabaneda ja taagast lahti öelda. Muusikaline kujundus ainult süvendas seda tunnet rituaalsusest. Kogu see pooltund oli mõjus päris pingestatuna.
Lisaks Aleks Mathiasele oli laval teinegi etendaja - Maaria Õun, kes panustas etenduse tervikusse oma häälega. Üks nauditavamaid hetki etendusest oli Aleks Mathiase (mulle tundus, et ...) improviseeritud “võitlus” läbi publikutribüüni. Seda stseeni saatis Maaria (ma olen üsna kindel, et ...) improviseeritud häälitsuste valanguga. Seal tekkis mingi lahe dünaamika kahe improvisatsiooni vahel ning nende kokkupuutepunktid andsid etendusele mõnusa elu sisse.
Ka Madis sõnas, et vaevles kõvasti märkidega. Kas looma pea puhul on tähtis, et see on 1) looma pea kui selline; 2) selle konkreetse looma pea; 3) mask, mis lihtsalt juhtus olema looma pea? Kostüümide koha pealt täpselt samad küsimused. Madis pani tähele, et etendajad olid kummardama tulles omavahel särgid ära vahetanud ning see omakorda tekitas tunde, et seal taga peab olema mingi sügavam teadmine. See kõik juhtub ju teatrilaval – see ei saa olla lihtsalt juhuslik. Iga element mõjus justkui mingi kindel statement. Või on see kõik üle kantud Mihkel Kleisi loomingust?
Aleks Mathias ise selgitas, et mask kui selline oli tema jaoks protsessi algusest peale tähtis element. Särgid olid dramaturgilist ja visuaalset ülesannet täitvad elemendid. Osa laval kuuldud tekste oli pärit Mihkel Kleisi loomingust (ka ühest ingliskeelsest intervjuust). Mihkli muusika on väga abstraktne ning ranget loogikat pigem eirav. Erinevad lavale jõudnud elemendid olid saanud küll inspireeritud Mihkel Kleisi loomingust, kuid üks-ühele suhet ei esinenud.
Vestlusringis sain aru, et ma olin enda peas kokku pannud mingi tervikloo, mis polnud üldse etendaja taotlus. Kuidagimoodi linkisid kõik elemendid minu jaoks arusaadavaks tervikuks kokku. Kindlasti saab väita, et lavastuse tervik oli piisavalt läbi mõtestatud ja komponeeritud selliseks, et seda on võimalik vaadata mõtestatud tervikuna. Teisest küljest tunnen, et kui mõned pooljuhuslikud valikud oleksid olnud pisut teised (teistsugused särgid, teise looma mask, teistsugune kogus valgust laval), siis ma oleksin tõlgendanud tervikut palju ebamäärasemate sündmuste jadana.
Etendus sai läbi. See oli kuidagi väga ootamatu sündmus. Esiteks kestis see lubatud 45 minuti asemel 30 minutit ning teisalt oli pinge veel korralikult õhus ning ootus järgneva suhtes suur. Mina ootasin, et see (vaid minu peas välja mõeldud) lugu läheb edasi. Madise jaoks kehtestus etenduse algusest peale kindel sisetempo ning sellest astuti välja mingis täiesti ebaloogilises kohas – võib-olla on see siis üks iseloomulik side Mihkel Kleisi loominguga. Ootuste juhtimine on võimas kunst. Paljud saalisviibijad ootasid mingit jätkulugu või lõpetatust veel. Selle asemel pakuti meile üks väga ilus ja puhas lavapilt, mis ei andnud ühtegi õiget vastust eelnenud pooltunni kohta.
Minu tänaseks kaaslaseks on TEMUFI teatri lõpuboss Peep Maasik
Comments
Post a Comment