Alustuseks vaid üks etendus, kuid juba oli väga huvitav ja tore. Enne etendust on TÜ VKA fuajees õnnest nõretav Anu Sööt, kes järjest kallistab saabuvaid külastajaid – suur osa neist on ammused kaasteelised, keda võib-olla ei kohtagi sagedamini kui kord aastas Tantsunädalal. “Ainuüksi see on põhjus, miks Tantsunädalat teha!” ütleb Anu
Alustan meie õhtuse vestluse sellest osast, mis annab vihjeid, kuidas läheneda tantsuetendusele. Minu ja Kai Valtna kohtingule tuli kuulama ja kaasa mõtlema veel kümmekond inimest – nii tudengeid, õppejõude kui ka etendajaid.
Minu jaoks algab etendusel käimine enda eelhäälestamisest. Kai arvas, et see võib olla minu kui Ugala teatri taustaga vaataja taak. Sõnateatris on hoopis teisel tasemel eelhäälestamise kultuur. Väga palju tegeletakse kavalehtedega, tutvustavate tekstidega, tutvustavate videote loomisega jne. Enne igat Ugala uuslavastust näeme lavastajat/näitlejaid andmas intervjuusid ning avamas lavastuse tausta. Tantsu puhul toimub seda vähem ning Anu mainis, et isegi tutvustava teksti loomine lavastusmeeskonna poolt tegelikult ei ole üldlevinud praktika. Mitmed inimesed ütlesid ka, et nemad neid tutvustavaid tekste tegelikult kunagi ei loe.
Minu jaoks on see siiski tähtis. Ma annan lavastusmeeskonnale võimaluse seada paika minu kui vaataja ootuste horisont. Kas see latt ületatakse või aetakse maha, selgub juba etenduse käigus. Žanrimääratlus, lavastusmeeskonna kogemuspagas, lavastuse teema – need ja muud nüansid aitavad mul enda ootuseid ja häälestust timmida. Minu suure kogemusega vestluskaaslased väljendasid, et nad pigem lähenevad etendusele puhta lehena või nende taustateadmine lavastusmeeskonna liikmete kohta annab juba teatavad vihjed.
Tantsunädala esimene etendus oli “Kaks teist kätt ja klaas vett” – lavastaja/kunstnik/koreograaf Eva Orupõld. Tutvustavast infost nokkisin enda jaoks välja mõned infokillud: žanriliselt nüüdisteater/visuaalteater; teemaks inimeseks olemine ja maailmas toimetamine; lavastus on valminud grupiloomena; etendajad on harrastajad Jõgeva gümnaasiumist. Uurisin Kai käest, kas need märksõnad on sellised, millede järgi ma peaksin enda ootuseid korrigeerima.
Žanrimääratluse üle me ei kobise üldse. Pigem oli Kai jaoks väga positiivne üllatus, et kuskil Jõgeval tehakse noortega sellist heal tasemel kaasaegset etenduskunsti. Tema sõnul erines see märkimisväärselt sellest, mida tavapäraselt huvihariduses noortega nüüdistantsu nime all tehakse. Lugupeetud tantsupedagoogika korüfee oli selle tõdemuse üle siiralt rõõmus. Kui mina hakkasin jaurama iluviiplemise teemal, siis Kai tegi mulle üsna kiiresti selgeks, et nüüdistantsus ilu ei ole primaarne – tähtis on tegutsemine. Ja tõepoolest oli laval väga palju jälgimisväärset – keegi tantsis, keegi oli niisama; keegi oli rollis, keegi üldse mitte; aeg-ajalt oli fookuses keha ning siis jälle mitte. Igal ajahetkel oli laval väga palju asju millega paralleelselt tegeleda. Kai jaoks oli isegi liiga palju rolle – liiga palju erinevaid stiile kokku pandud. Mind ei seganud. Ma sain igal ajahetkel valida, millele ma parasjagu oma tähelepanu koondan.
Nüüd kui mulle öeldakse, et “lavastus uurib inimeseks olemise ja maailmas elamise temaatikat”, siis see tähendab, et seal tegeletakse sisuliselt kõigega. See omakorda on minu jaoks punane lipuke, sest see võib tähendada, et ei tegelda millegagi. Lähenemine oli tore – mõtlesin korduvalt, et kui inimeseks olemist ning maailmas elamist käsitletakse nii lustlikult, siis on nende etendajate eludes ilmselt kõik väga hästi. Ja ka etendust alustav ning lõpetav karaokemuusika raamistas ära kui “wonderful life” meil tegelikult on. Sellest teemast olid välja nokitud toredad seigad ning need pandi kokku lihtsaks hea tuju vaatamiseks. Mõte Eurovisioonist kui maailma suurimast karaokevõistlusest pakub mulle siiani palju rõõmu. See bänd, mille etendajad Eurovisioonile saatsid oli totaalne veidrus – täpselt nagu see käibki. See ja veel mitmed popkultuuri viited hoidsid aju kenasti töös. Kai elas väga kaasa trianglistile.
Grupiloome on midagi, millega käib minu hinnangul kaasas oht muuta tulemus soustiks. Kai rääkis, et harrastusteatrit lavastades pead andma kõikidele etendajatele tegevust. Ei saa jätta ühte grupi liikmetest selgelt lahjemasse rolli. Kui nüüd iga grupi liige saab õiguse enda ideed tervikusse sisse surada, siis võib asi minna lappama. Pisikesi teemasid ja etüüdikesi oli tõesti palju, kuid ilmselt oli Eva Orupõld need ikkagi korralikult ära kureerinud ning lavale jõudnud fragmentides oli arusaadav sidusus. Huvitav kui palju fragmente sealt valikust välja jäi? Nägime laval nii kaootilisust kui sugestiivsust. Esmapilgul kakofoonilised stseenid olid päris mõnusa voolavusega omavahel ühendatud. Etendajatele oli antud aega ja ruumi et oma mängud lõpuni mängida. Ajaga seotud tähelepanek – etenduse pikkuseks öeldi 75 minutit ning see kestis 75 minutit. See on omamoodi professionaalsuse näitaja ning see meid viib järgmise teemani.
Kas ma peaksin enda ootuste latti langetama oluliselt madalamale kui ma tean, et minu ees seisvad etendajad ei ole professionaalid? Kas mul on suurem oht pettuda kui ma panen vaikimisi Jõgeva noored harrastajad samale pulgale Sveta Grigorjeva pundiga? Õige vastus on “jah”. Kai arvas, et seda lavastust ei saa minna vaatama samade ootustega kui näiteks Elle Viiese “Enigmat”. Lavalise kogemuse vahe on väga suur, tehniline võimekus on professionaalsetes etendusasutustes hoopis teisel tasemel kui Jõgeva gümnaasiumis, publikuni jõudmise mehhanismid on hoopis muud jnejne. Kai väljendas, et kui võtta “Kaks teist kätt ja klaas vett” sellena, mis ta olla sai ja olema pidi, oli see väga heal tasemel asi. Nagu eelnevalt juba mainitud, siis väga positiivne üllatus. Kai hinnangul oli tegemist väga hea lavastusega Tantsunädala sissejuhatuseks: “See laval pusserdamine oli kuidagi väga vabastav.” Noored kasutasid väga erinevaid väljendusvahendeid – liikumine, laul, pillimäng, kõne. Etendajad olid oma harrastaja-staatusest hoolimata väga sümpaatsed ja tublid. Anu juba ootab neid Viljandisse etenduskunste õppima ...
Okei! Kuidas minusugune tüüp tänavalt suudab üldse hinnata professionaalsust? Kai rääkis, et nägi laval väga palju selget improvisatsiooni. Mina rääkisin, et ma tundsin laval ära matemaatika ja süsteemsuse. Stseenidel ja nende järgnevusel oli selge põhjus-tagajärg seos. Tutvustav tekst ütles, et “vastuseid on alati rohkem kui üks” mistõttu minul ja Kail on mõlemal õigus. Isiklikus plaanis on mul muidugi kerge hirm selle ees, et ma ei tee vahet improvisatsioonil ja joonisel. Kui ma läheksin pimesi vaatama tantsuetendust ilma igasuguse eelinfota, siis ma ei ole kindel, et suudan alati eristada professionaali ja harrastajat. Jõuan siin alguses püstitatud teema juurde tagasi – jah!, eelinfo ja eelhäälestus on minu jaoks tähtsad.
Tänaseks (ja edaspidiseks) andis Kai mulle ülesande: järgmiste etenduste puhul pean endalt uurima “Kas ma vaatan teistmoodi?”. Okei. Lahe. Lähen ja uurin ja vaatan siis. Tulemused selguvad hiljem.
Minu tänaseks kaaslaseks on Endla teatri dramaturg Anne-Ly Sova - tuleb põnev päev.
Katsun edaspidi tekstimahu kompaktsemana hoida – mul endalgi on keeruline seda praegu üle lugeda ...
Comments
Post a Comment